Eneseväärtustamise grupiteraapia

• Sul on raske oma vajadusi ja soove väljendada.
• Sul on puudulik eneseaustus või raskused selle hoidmisel mõistlikul tasemel.
• Sinu enda vajadused jäävad tahaplaanile.
• Sa tunned, et vastutad kõige ja kõikide eest.
• Sul on raskusi suhetes.
• Sul on raskusi piiride seadmisel.

• Õppida elama oma elu ja ennast väärtustama.
• Õppida kuidas väljendada enda soove ja vajadusi selgelt ja arusaadavalt.
• Õppida kuidas kogeda rahuldust pakkuvaid suhteid.
• Õppida kuidas probleemolukordadest välja astuda.

Esimesed mõtted 3-kuulise teraapia järgselt.

Teraapiaga alustades olin tasakaalutu. Emotsioonid käisid päeva jooksul üles-alla nagu ükskorralik lõbustuspargi sõit. Mul oli puudu enesekindlusest, julgusest olla mina ise, väljendada iseendast läbi tunnete. Mõistmatus ja hirm maailma ees, saamata aru iseendast. Ma ei saanud aruteistest inimestest ega mõistnud iseend. Mind kontrolliti ja mina kontrollisin teisi. Ma ei saanudaru, miks ma ei suuda end vabalt tunda. Praeguseks tunnetan paremini piire oma keha, iseenda ja teistega. See grupp on andnud mulle mõistmist ja rahulolu iseendaga ja iseenda sees.

Tegelikult on äärmiselt uskumatu, et ma seda teksti siin kirjutan ilma et tähtaeg kuklasse hingaks.

Ma olen õppinud ennast väljendama. 12 a. tagasi kirjutasin päevikut inimestest, asjadest jaolukordadest enda ümber. Teised inimesed olid kesksel kohal. Praegu ma tunnen, et tahan kirjutada iseendale iseenda jaoks. Mulle meeldib käsitsi kirjutada. Ja ma tunnen, et teen seda enesekindlamalt ja julgemalt. Minu jaoks on oluline, et ma ei mõista iseend hukka eksimuste ja vigade pärast, vaid näen seda kui õppimis ja arenguprotsessi iseendas. Minu jaoks on kirjutamine holistiline lähenemine, teraapiline protsess. Ma tean, et hirmu ja ärevusega tahaks põgeneda. Kuikirjutaksin seda teksti arvutis, siis sõnad lihtsalt jookseksid välja, aga paber ja pliiats tasakaalustab ja rahustab. Annab aega tunnetada. Seega – mõtted, tunded hinges ja südames ja kehakoordinatsioon ja keskendumine, roolimaks neid tundeid ja mõtteid paberile. Holistiliselt.

Mulle meeldisid teraapiates paberi ja pliiatsiga loovad tööd. Nad raputavad ja toovad miskit välja.

Aitavad leida seda lapselikkust ja sügavamat sidet iseendaga. Aitavad mul ennast väljendada.

Mulle tohutult meeldib meie grupp ja Andrese teraapia, sest siin ei ole süüdistusi, õpetusi ega hukkamõistu. Mulle antakse tõlgendusi, valikuid ja nägemusi erinevatest võimalustest.

Üks asi, mida ma teraapia jooksul kindlasti olen õppinud, on probleemilahendus oskus. Mitte põgeneda alkoholi, reisimisse vms vaid vaadata iseendasse. Ma koondasin kõik sessi paberid ühte kausta. Ma tean, et kui ummikusse jooksen leian sealt abi. Siis ma lappan neid ja otsin sobiva väljendusviisi, tegevuse endale. Õnneks on ka Andres oma teraapiagrupiga olemas.

Olen parem kaaslane iseendale, parem lapsevanem, parem kaaslane teistele. Olen leidmas seda rahu iseendas, mis on hinges ja südames hooletusse jäetud olnud. Aitäh! Olen hakanud otsima iseendas seda, mida soovin, mitte väljastpoolt.

“Minu aasta.”

Natukene rohkem kui aasta tagasi alustasin oma rännakut tervema vaimse tervise teekonnal. See oli ajal, kui olin pikalt olnud suhtes, mis ei rahuldanud kumbagi selles olijat ning toimus justkui lõputu võitlus ja katsed üksteise muutmiseks ja kontrollimiseks. Ma teadsin vähe erinevatest tervislikemastest viisidest antud olukorras käitumiseks või sellest väljumiseks. Päevi saatsid pidev klaasikildudel kõndimine ja lõputu muretsemine selle üle, et paarilisele varvastele ei astuks ja samaaegselt suudaks elada viisil, nagu see endale hea oleks. Omavahelised tülid olid sagedased ning see halvenes, mida aeg edasi läks.

Peale ligi aastast mõtte edasi-tagasi põrgatamist leidsin ma tee Andreseni. Alustasime individuaalseanssidega, ning õige pea liikusin edasi “Kaassõltuvuse töötoa” grupiteraapiasse. Tänaseks päevaks olen antud grupis programmi läbinud kaks korda.

Selle aja jooksul suurim muudatus minu elus kindlasti on olnud ebatervislikust suhtest väljumine.

Ammutatud teadmiste abil suutsin ma lõpuks hakata nägema aspekte suhtes, mis minu jaoks ei toiminud. Tavaliseks saanud automaatse reaktsiooni asemele hakkas tekkima teadvustamine ning analüüs olukordade üle. Suutsin tuvastada olukordi, kus mind kontrollitakse ja manipuleeritakse ning ka neid kus ise seda tegin.

Minus elus on alanud täiesti uus peatükk, mille peategelaseks, võibolla, et esimest korda, olen saanud mina ise. Mulle meenub esimestest individuaalseanssidest püstitatud eesmärk -olla täielikult isekas. Kuigi ma ei läinud kunagi sedavõrd ekstreemseks, siis tänasel päeval suudan ma näha selle ülesande eesmärki. Meile on antud üks võimalus olla siin maailmas, ärme raiska seda kellegi teise elu elamiseks. Olen õppinud tähtsustama enda soove ja vajadusi, ning katsetama piire, eesmärgil, et päeva lõpuks suudaksin ma ise olla õnnelik ning siis suudan ma seda pakkuda ka oma lähedastele.

Nagu enamik inimesi, nii ka mina arvasin, et emotsioon ja tunne on olukorra kirjeldus, millest kuulaja omad järeldused teeb. Reaalsuses on tunded ja nende väljendamine, aga hoopis midagimuud. Suutmaks tunda ära enese kurbust, viha, kadedust on tööriist. Vahend, mille korrektsel kasutamisel jõuame me iseenda tuumani. Leiame üles enese hirmud, hoiakud, uskumused ja ebakindluse. Nii ka mina olen end analüüsides jõudnud avastusteni enda keerulisest hingeelust ning tänu sellele saan teha korrektuure oma mõtlemises ja anda endale võimalus oma edasist elu muuta.

Iga inimene on omanäoline ja kordumatu. Meid kõiki valdavad tunded, meil kõigil on omad soovid ja vajadused, me kõik oleme kasvanud üles erinevate õpetuste järgi ja meid on kujundanud erinevad keskkonnad – on arusaam, mis on minuni saabunud. Meil kõigil on õigus ja võimalus end muuta ja parandada, kuid see ei tähenda, et me kõik oleme siia maailma saabunud samadel võimalustel. Kõike seda arvestades suudan ma olla empaatilisem end ümbritsevate inimeste suhtes ning siduda lahti ennast nende maailmast. See annab mulle võimaluse teisi mõista ja kuulata ilma eelarvamusteta ning hukka mõistuta.

Tunnen end justkui fööniks, kes tõuseb tuhast ning on leidnud elule uue vaate. Näen mind ümbritsevat maailma uue pilguga ja loodan, et antud muudatused minus püsivad ja arenevad edasi. Kindlasti on minus külgi, mis vajavad jätkuvad jälgimist. Inimesele, kes terve elu on peljanud konflikti ning seeläbi enda vajadusi tahaplaanile seadnud, muudatused ei tule üle öö.

Tsiteerides bändi Ruja – “Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina”, sedasi loodan ka minaõppida ja areneda kogu elu.

Alustasin grupiga liitudes oma elus uue peatükiga. Ja ma armastan seda peatükki, sest see on mu elus kõige lühema aja jooksul mind kõige rohkem muutnud peatükk. Kaassõltuvusest sain teada oma töökaaslaselt. Kui lugesinjuurde kaassõltuvusest ja selle olemusest, siis leidsin kirjelduses täielikult äraiseenda. Olin tohutu kontrollija, kõikide abistaja, maailmapäästja, lahendustepakkuja ja -läbiviija, sekkusin teiste ellu, võtsin kogu vastutuse endale, lõpetades õnnetu ja pettununa, ärevuse ja väsimusega.

Kaasõltuvusest teadlikumaks saades, hakkasin märkama neid jooni rohkem oma igapäevaelus ja käitumises ning üritasin mitte samasse auku langeda. See vajab endiselt tööd, aga olen saanud aru, et muutus on seesmiselt suur. Olen võtnud oma elus täielikult vastutuse ning jätnud teistele selle nende asjades. Ma ei torma enam kohe abi pakkuma, kui seda ei küsita ning harjutan järjest enam piiride ja enese kehtestamist olukordades, kus see on minu heaoluks vajalik. Mind on vaid üks ja ma ei saa päästa maailmas kõiki ja kõike.

Selles peatükis sain teada palju iseenda, oma pere ja lähedaste kohta, kust ma pärit olen ja miks ma paljuski olen see, kes olen praegu. Õppisin ka tundmaja märkama emotsioone, andma neile nimetusi ning neid ka teistele väljendama.

Mõistma, et kui reageerin millelegi, siis selle taga on mingi tunne, põhjus ning mul on õigus tunda kõiki tundeid ja neid ei tohiks alla suruda. Armastasin grupiga kooskäimist, sest see oli kvaliteetaeg minule endale – nagu vesi lillele, mis peakskunagi õitsema minema. Iga teema oli erinev, oluline ja kaasahaarav ning koos tekitas terviku, justkui kastitäis tööriistu, millega lihvida teemant säravaks ja täiuslikuks.

Saades kaassõltuvusest järjest vabamaks, olen palju aega veetnud iseendaga ja iseendale, teinud asju, mida ma kunagi ei arvanud, et teeksin – sain seljale tähendusliku tätoveeringu, mis tähistab kogu valu ja raskuse seljatahajätmist ja uuestisündi, raskuste ületamist ja oma tõelise mina leidmist. Samuti olen jah öelnud mitmetele tegevustele, mis pole kindlasti minu mugavustsoonis olnud. Viimane neist oli saunalavalt korduvalt enda kohevasse lumehange kastmine. Väga oluliseks on saanud oma ajakavasse oluliste, meeldivate ning rõõmutoovate tegevuste lisamine.

Mulle meeldis väga eesmärkide püstitamise ja nendest kinnipidamiseteema. Olen nüüdseks 2 nädala jooksul enesele seatud eesmärkidest kinni pidanud ja teen seda edaspidigi. Minu järgmiseks suuremaks eesmärgiks on lisaks vaimsele tervisele pühenduda ka füüsilisele tervisele ja ennast pidevalt liikumise osas mugavustsoonist väljuma panna. Seda kirjutades, ootan põnevusega homset füsioteraapiat, lootes saada teada harjutustest, mis aitaksid mul oma selga tugevdada ja ehk saan veel häid nõuandeid ja teadmisigi. Ehk siisenne olid olulised kõik teised, nüüd eelkõige mina ise ja siis teised.

Veel olen tänulik hüpnooside eest. Need olid nii positiivsed ja mind õhkutõstvad, innustavad ja samas nii lõõgastavad ja ülimat rahu pakkuvad. Neid kuulates uinusin õhtuti nii sügavasse ja rahulikku unne.

Ma olen õnnelik ja tänulik, et sattusin kõikide nende toredate inimestegakoos seda teekonda läbima. Muutus minu sees on olnud suurem, kui väljendada oskaksin ja ootan põnevusega, mida endas veel avastan.

“Minu elu”

Kui ma algul tulin gruppi, siis olin järjekordses depressioonis. Tundsin, et mu mees ei tee midagi meie suhte päästmiseks ja muutmiseks. Tundsin suhtes olles suurt üksindust. Meil puudus ühisosa ja tahtsin vaid suhtest põgeneda. Olin kaotanud iseend suhtesse ja ei tajunud oma minapilti, emotsioone ja ei osanud ka neid tõlgendada.

Nüüd, kui olen läbinud programmi, tunnen, et ma ei ole muutunud. Mu isiksus on sama, mis varem – olen introvertne lilleke, kes vajab elus rahulikku kulgemist ja omaette olemist. Kuid muutunud on see, et ma tajun enda vajadusi ja piire ning oskan nende nimel töötada ja neid paika panna.

Ma tajun, et mu abikaasa on endaga vaeva näinud, kuid sõltuvusest ta päris lahti pole saanud. Me oleme koos muutunud nii palju, et üks ei püüa enam teist päästa ja ohverdada oma päris mina teise sõltlasliku käitumise pärast. Nüüd ma tean, et kui peaks tulema tagasilangus tema sõltuvuses, siis ma loobun sellest suhtest. Enam ma ei taha olla päästja ja hiljem ohvrirollis. Elu on võimalik teistmoodi edasi elada. Alati on kusagil mingi lahendus.

Teine tähtsam muutus on see, et ma otsin võimalusel lahendusi selle asemel, et kedagi teist süüdistada või rünnata (nii füüsiliselt kui ka vaimselt).

Parim muutus minu elus on see, et ma tajun iseennast taas sellisena, kes ma tegelikult olen: rahuarmastav introvert, kellel on oma kiiksud ja veidrused. Ma tajun ära hetke, millal olen taas end ületöötanud, vajan puhkust ja suudan nüüd vajadusel ka abi paluda. Kõige raskem oli oma hirmudega tegeleda ja neid ületada. Hirmuga, mis saab siis, kui abikaasa uuesti jooma hakkab. Kas minus tõstab uuesti pead agressor või päästja? Ei juhtu siis midagi. Ka meie omavaheline suhe on muutunud. Oleme hakanud eemalduma- magame eraldi tubades, käime eraldi puhkamas ja ka vaimsel tasandil olen oma sõbraga lähedasem, kui oma abikaasaga. Minu mure pole enam tema joomingud ja kõik sellega kaasnev. Tema tunded ja emotsioonid pole minu omad. Ka tema on seda tajunud, et ma ei aita enam teda. Võibolla on need muutused, millegi uue alguseks meie suhtes?

Kokkuvõtteks võib öelda, et töö iseendaga jätkub. Minu kõige suurem probleem on vähene enesekindlus. Kui varem ma olin perfektsionist, siis nüüd ma pigem otsin võimalust eksida, sest see tõstab eneseusaldust ja julgust hakkama saada erinevate olukordadega, mis varem tekitasid sisemisi värinaid.

Mis on parim, mis on juhtunud minuga? Ma tutvusin läbi grupi toredate ja tugevate isiksustega. Tutvusin iseendaga.”